Kes on sotsiaalpedagoog?
Sotsiaalpedagoog on tugispetsialist, kelle tegevuse eesmärk on sotsialiseerumistoe korraldamine ja arendamine ning isiku arengu toetamine võrgustikutöö kaudu sotsiaalpedagoogiliste meetoditega. Sotsiaalpedagoogid töötavad haridusasutustes, nõustamiskeskustes, turvakodudes, vanglates, haiglates jne (Kutsestandard: Sotsiaalpedagoog, tase 6, 2023)
Kadi Viigi, kes oma bakalaureuse töös viitab Storø´le, nimetab sotsiaalpedagoogi ametile üheksa erinevat rolli: sotsiaaltöötaja, õpetaja, uurija, psühholoog, sotsioloog, filosoof, poliitik, advokaat, ettevõtja. Ta viis oma bakalarueuse töös läbi uurimuse, kus uuris, millise rolliga inimesed sotsiaalpedagoogi kõige rohkem seostavad. Selgus, et kõige enam olid vastajad nõus väitega, et sotsiaalpedagoog on psühholoog, õpetaja ja uurija. Seega on sotsiaalpedagoog kui üheksa erinevat inimest ühes isikus, mis teeb tema olemasolu meie haridussüsteemis väga oluliseks. Selles artiklis keskendun sotsiaalpedagoogile, kes töötab laste- ja noortega koolikontekstis, tehes tihedalt koostööd ka lastevanematega.
Lapsevanemad on oma lapse eksperdid. Nad teavad, mida nad vajavad ja oskavad laste vajadusi täita. Või kas tõesti on nii? Saksa kirjanik ja loodusteadlane Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: „Kui lapsed kasvaksid vastavalt ootustele, sirguksid üksnes geeniused“. Lapsevanematel on samuti ootused oma lastele: hästi käituda, hästi õppida ja austada oma vanemaid. Ootused on ka koolis õpetajatel oma õpilastele: olla koostöövalmis, kuulata tunnis tähelepanelikult jne.
Aga mis siis saab kui ootused ei vasta tegelikkusele? Kui lapsevanemal laps ei käitu hästi, ei taha hästi õppida ja kui õpetajal ei kuula laps tunnis tähelepanelikult? Sel juhul aitavad kaasa tugispetsialistid, kes eraldi nende lastega tegelevad.
Üheks tugispetsialistiks on sotsiaalpedagoog, kelle töö tuumaks on inimeste aitamine eneseabile ja selleks vajaliku tegevuskava loomine. Sotsiaalpedagoog aitab inimesi, nähes võimalusi, mis aitavad neil oma elukäigus edasi minna. Et seda teha, on vaja nende teotahet tugevdada, milledeks on eneseteostus igapäevaelus, vastutuse enda peale võtmist, iseseisvust, tegutsemist moraalse isiksusena, teadlikku enesearendamist ja oma elukäigu mõjutamist (Hämäläinen, 2001).
Käesolev artikkel on keskendunud just kooli sotsiaalpedagoogidele, sest laps veedab suur osa oma elust koolis ning kool on keskkond, kus on kerge lapsel tekkima stressi, raskusi kohanemisel või probleeme õppimisel ja ka suhtlemisel. Sotsiaalpedagoogiline lähenemine on vajalik nendel kohtadel, kus on probleeme integreerumisel, enesele koha leidmisel ja eluks vajaliku toimetulekuvõime saavutamisel (Hämäläinen, 2001).
Põhikooli- ja gümnasiumi riiklik õppekava näeb ette, et põhikooli lõpuks õpilane:
1.1 austab väärikust ja inimõigusi, hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista;
1.2 väärtustab terveid eluviise, hoolitseb oma vaimse ja füüsilise tervise eest;
1.3 oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, rühmas arutleda;
Gümnaasiumi lõpuks õpilane:
1.1 on seaduskuulekas, käitub väärikalt, järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi;
1.2 vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest, austab teiste inimeste ja iseenda vabadust, on suveräänne isiksus. (Põhikooli ja gümnasiumi… 2013)
Paraku neid üldpädevusi ei saavuta kõik õpilased. Tahtlik haiget tegemine, suitsetamine, vandumine ja ebatsensuurne kõnepruuk on jätkuvalt õpilaste igapäeva elus normaalne. Samuti on raske hinnata antisotsiaalset ja delikventset käitumist väljaspool kooli, kus puudub õpetajate ja juhtkonna järelvalve. Sellest järeldades võivad õpilased koolis ainealaselt edukad olla, kuid väärtuskasvatuses ja sotsiaalsetes oskustes võivad esineda raskusi.
Kui õpilasel on kodune olukord keeruline, puudub hoolitsus ja armastus või on ka majanduslikud raskused, siis sellest võib tekkida lapsel emotsionaalne arenematus. Laps ei oska ennast emotsionaalselt väljendada, enda tundeid kontrollida. Sealt edasi võib järgneda keeleline arenematus, kus laps ei pruugi veel kooliküps olla. Sellest jällegi tulenevad õppimisraskused, eakaaslastega suhtlemisprobleemid ning mis viivad lõppkokkuvõttes haridustee katkemisele, kibestumisele ja ennasthävitavale käitumisele. Sellist sündmuste jada nimetatakse deprivatsiooni ringiks, kus ebasoodsast kodusest olukorrast saab alguse elumuutvad probleemid.
Mudel põhineb Kadri Nurmsoo lõputööst. (Algallikas J.Hämäläinen: 2001).
Deprivatsiooni ringis taastoodavad probleemid üksteist. Kool on väga suureks teguriks, mis võiks aidata deprivatsiooni ringi katkestada. Sotsiaalpedagoog tunneb oma töös ära need õpilased, keda ülaltoodud ring ohustab. Ta ennetab oma töös ära neid ohte, mis võivad õpilastel viia haridustee katkemiseni. Selle jaoks on sotsiaalpedagoogi vajalikkus koolis väga tähtis.
Igas koolis pole sotsiaalpedagoogi, kes saaks õpilasel olemas olla. Lisaks on sotsisaalpedagoogid ka väga hõivatud, mistõttu ei pruugi nad igat abivajajat märgata. Seepärast on ka meie nõustamiskeskuses loodud sotsiaalpedagoogiline nõustamine lastele ja vanematele, mille peamine eesmärk on teha koostööd koolidega ning pakkuda abi ja tuge lapsele, noorele kui ka lapsevanematele.
Meie nõustamiskeskuses:
- Sotsiaalpedagoog on oma suhtlemisel lapsele eeskujuks ja mudeliks. Kui lapse kodune keskkond ei võimalda eluterveid suhteid, siis sotsiaalpedagoog on oma siira, sõbralikku ja avatud olemisega eeskujuks, et laps mõistaks, et on olemas ka positiivsed, sõbralikud ja avatud suhted (Sõbraliku suhtlemise saamiseks on oluline sotsiaalpedagoogil ja lapsel usalduse saamine. Ilma usalduseta ei ole vastastikkusel koostööl toimivat suhet. Selleks aitavad kaasa ühised tegevused, kas joonistamises/värvimises, mängimises jne. Oluline oleks, et laps tunneks ennast turvaliselt ja kindlalt).
- Sotsiaalpedagoog innustab last nägema elu positiivsemas valguses ning leidma probleemidele lahendusi. Kui lapsel on vastumeelsus kooli ja õpetaja suhtes, siis sotsiaalpedagoog püüab leida vastumeelsuse põhjusi ning parandada õpilase ja õpetaja vahelist koostööd.
- Sotsiaalpedagoog on professionaalne tugispetsialist, kes lähtub oma töös sotsiaalpedagoogide kutsestandardist ning sotsiaalpedagoogi eetikakoodeksist. Ta kasutab oma töös eakohaseid meetodeid ning teeb tihedalt koostööd lapse tugivõrgustikuga, et toetada tema edasiminekut.
- Sotsiaalpedagoog usub ennetusse ja headesse suhetesse, mistõttu viib ta läbi mitmeid koolitusi nii lastevanematele kui ka tegeleb aktiivselt vanemate nõustamisega kasvatuslikel teemadel.
Nii nagu Hämäläinen on oma raamatus kirjutanud, et sotsiaalpedagoogiline mõte ja tegevus põhinevad arusaamal, et asjad võiksid olla teisiti. Nii seda ka sotsiaalpedagoog püüab teha: muuta lapse elu paremaks ning anda talle eneseusku paremasse tulevikku (Hämäläinen 2001).
Kokkuvõttes kes siis ikkagi sotsiaalpedagoog on? Sotsiaalpedagoog on tugispetsialist, kelle tegevuse eesmärk on aidata inimestel (sh lastel, noortel) paremaid suhteid luua, neid arendada ning inimesi laiemalt toetada. Sotsiaalpedagoog töötab südamega, olles oma töös eetiline ja aus. Ta ei lahenda ise lapse probleeme, vaid õpetab probleemidega toime tulema. Sotsiaalpedagoog on kui päästeingel. Päästeingel õpetajatele, aidates nende üleliigset koormust vähendada. Päästeingel lapsevanematele nõustades ja aidates ühise suuna leida ning päästeingel ka lastele, toetades nende arengut ja kooliteed. Võta meiega ühendust, et saaksime sinu jaoks olemas olla!
Kasutatud kirjandus:
Hämäläinen J. (2001). Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kutsestandardid: Sotsiaalpedagoog, tase 6. (2023). Külastatud aadressil: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/11129393
Nurmsoo K. (2015). Sotsiaalpedagoogide tööülesanded ja nende täitmine Tartu linna koolide näitel. Publitseerimata lõputöö. Tartu Ülikool
Põhikooli- ja Gümnaasiumi riiklik õppekava. (2010). Elektrooniline Riigi Teataja. Külastatud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/13272925
Viigi K. (2015). Sotsiaalpedagoogika ja sotsiaalpedagoogi roll praktilise töö seisukohast Eesti sotsiaalpedagoogide hinnangul. Publitseerimata bakalaureusetöö. Tartu Ülikool